From BJ With Love

BJ, Mon Amour

20000 Leagues Beneath BJ

Around BJ in 80 Days

BJ-571

BJ History X

Monty Python and the Holy BJ

või

BJ V, milles on reaalselt sees KAKS saagi.

Pean veel asja kaaluma.

Samas ma pean üsna autentse halvakspanuga tunnistama, et kohalik bürokraatia ületab ikka kõikvõimalikud piirid ja läved ja asjad – muuhulgas näiteks tasakaalukusepiiri, mis muudab inimesed ühtäkki väga tasakaalututeks, sest nad lihtsat ei suuda pärast edasi-tagasi jooksmist enam tasakaalukad olla. Ja kes suudakski!

Käisime vahepeal ka Hiina müüril, millest ma pilte ei näita, sest mul pole aega. Võiksin ka rääkida, kuidas kohalikku parti süüakse ja mis juhtub siis, kui tšopstikkidega nuudlikausi serva peal Bolerot trummeldada. Aga ma ei räägi, sest mul pole aega, sest BJ V ootab ja ma pean mõtlema välja, kuidas oma 5. kursusel (ehk siis magistri esimesel kursusel) õppivast set disaineri-preilist homme õhtuks 10-aastane tüdruk teha ja kas ma tahan, et üks hiinlane ütleb teisele “Let go of her, you bitch!” enne, kui ta tütar vastu nähtamatut seina jookseb, või pärast. Choices, choices! Rahvusvahelised projektid on ikka such a pain

Let go of her, you bitch!

Kuna ma aga ei soovi kedagi otseselt petta sellega, et ma näiteks värvilisi pilte ja värvikaid sõnu siia blogisse ei maali, luban ma teadmishimural lugejal oma argipäev veel värvilise(ma)ks (kui vaid hetkeks!) muuta alljärgneva vahva anektoodi saatel, mille kohtandatud versiooni hiinlased omakorda jaapanlaste kohta räägivad.

An Italian, a Scotsman and a Chinese fellow
_____________________________________

An Italian, a Scotsman and a Chinese fellow are hired at a construction site.

The foreman points out a huge pile of sand and says to the Italian guy, ‘You’re in charge of sweeping.’

To the Scotsman he says, ‘You’re in charge of shoveling.’

And to the Chinese guy, ‘You’re in charge of supplies.’

He then says, ‘Now, I have to leave for a little while. I expect you guys to make a dent in that pile there.’

So the foreman goes away for a couple hours and when he returns, the pile of sand is untouched.

He asks the Italian, ‘Why didn’t you sweep any of it?’

The Italian replies, ‘I no hava no broom. You saida to the Chinese a fella that he a wasa in a charge of supplies, but he hasa disappeared and I no coulda finda him nowhere.’

Then the foreman turns to the Scotsman and says, ‘And you, I thought I told you to shovel this pile.’

The Scotsman replies, ‘Aye, ye did lad, boot ah couldnay get meself a shoovel! Ye left th’ Chinese gadgie in chairge of supplies, boot ah couldnayfin’ him either.’

The foreman is really angry now and storms off toward the pile of sand to look for the Chinese guy …Just then, the Chinese guy leaps out from behind the pile of sand and yells…

‘SUPPLIES!!’

Reason 4!

Kuigi tõtt-öelda mind ei huvita, kui positiivne kõik ülejäänu on – component listing on täpselt sama retarded, kui enne. Täitsa paranka, ma ütlen. Nagu et siiralt – kuidas saab terve kasutajaliidese ümber töötada ja mitte aru saada, et nende kasutajateks ei ole eksklusiivselt vanad inimesed, kelle jaoks 20 sekundit skrollimist võib-olla tõesti pole midagi erilisemat, kui ajaviide.

—————————

To whom it may concern,

Dear Propellerhead, you daffodils – you suck!

Kthxbye

Edasi liikudes jõuan siiamaani teise Pekingis nähtud koogipoeni. Asi polekski ju nii tähtis, aga nagu igal endast lugupidaval ringikondajal, on ka minul oma huvid ja nõrkused. Siiski, olles pedantne – antud nõrkuse tekkimises saan ma tänada eksklusiivselt ühtainust inimest. Ta teab, kes ta on ning kui ta pole veel talle edastatud hambaraviarvet kätte saanud, pole selles süüdi miski muu, kui Eesti Post või haruldasemal juhul lennuliiklus Eesti ja Hollandi vahel. Aga khm, niisiis – koogipood. Kes veel ei tea: koogid jagunevad üldselt nelja valdkonda – head koogid, halvad koogid, pff-tüüpi koogid ja hmm-tüüpi koogid. Head koogid on need koogid, mida peab kohe kindlasti korduvalt sööma. Halvad koogid on need koogid, mida kohe kindlasti korduvalt süüa ei tohiks. Hmm-tüüpi koogid on need koogid, mida süües silmad iseeneslikult kissi lähevad, tähelepanuvõime koondub ühte kitsasse koridori nagu väga kiiresti autoga sõites ja keel hammaste vahelt igat kui viimset koogikübet taga hakkab ajama. Pff-tüüpi koogid on need koogid, millest igal endast lugupidaval koogihuvilisel ringikondajal suhtkoht savi on. Siinkohal oleks paslik märkida, et kogu hiina koogikultuur langeb elegantse perfektsusega pff-tüüpi kookide koogikultuuri alamkookkonda. Ehk siis kokkuvõtlikult – cake-wise see riik sakib. Siiski on asjakohane ära märkida mõned märkused kookide ja muude maiustuste kohta: kunagi avaldas keegi mulle alljärgneva mõttekäigu – kui tüdruk ütleb jaa, mõtleb ta ei, kui ta ütleb ei, mõtleb ta võib-olla ja kui ta ütleb võib-olla, mõtleb ta jaa. Et mõista kohalikku maiuskulinaariat, tuleb kohandada üsna sarnane mõistulähenemine: kui kook näeb välja nagu kook, pole see üsna kindlasti kohe kook, kui see pole ilmselgelt kook, võib tegemist olla mingi magusa asjaga ning kui asi on väljanägemise järgi otsustades võib-olla kook, on üsna kindlasti tegemist koogiga, mis võib lähemal uurimisel osutuda soolaseks ning kui see on magus, on kuhugi keskele peidetud midagi eriti räiget, mis võib sama ootamatuks osutuda, kui vetsupotile istumine ilma tajumata, et prill-laud on kas allalaskmata või ekstreemsemal juhul lihtsalt ära varastatud. Eriti räigete asjade alla võivad minu isiklikust kogemusest kuuluda umbes sellised nähtused, nagu tšilli ja toores muna; aga ma olen enam kui veendunud, et ekstreemmaitseelamuste eliiti ma siin veel kohanud ei ole.

Ahjaa – ja kui see näeb välja nagu muna, pole see kohe kindlasti muna; kui see näeb aga välja nagu muna, kuid on nii valet värvi, et ükski kõrghardusega inimene seda munaks ei peaks, on see täpselt sama kindlalt muna, kui ükskordkaks on kaks.

Ja üldse – oofoobid peaks Hiinast eemale hoiduma, sest muna on siin ovaalne ekvivalent riisile, mida võib vapšee kuhu süda lustib toppida.

Lõpetuseks edastan märkuse oma kallitele toanaabritele: kes naerab viimasena, sellel on suurem – eksole*.

Ja ma pole veel naerma hakanudki.

* suurem kannatus, inimesed. Jeerumküll.

“Tänase päeva kokkuvõte mahuks kenasti ühte lausesse ning on kalli lugeja ees vaid ühel üsna mittesubstantsiaalsel põhjusel – nagu pikema mõtiskluse peale võib ilmneda, tuleb blogisse ka siis, kui midagi reaalselt öelda ei ole, midagi – isegi kui see on eba-, ir- või sürreaalne – kirjutada; aga kuna see petlikult kokkuvõtlik lause oleks väljakirjutades isegi unnesuikunud panda jaoks despootlikult igav, siis kasutan juhust, et näidata, et ka taoistlikus kommunismis võib täpiga i-st ell saada ja kui siis sellesse nüüdseks täpita reaalsusesse segada marginaalses koguses impulsiivset abstraktsionismi – seda peamiselt uute leiutiste ja repetitsiooni kujul, milleks antud olukorras on leiutiste valdkonnas asjad, mis vajavad kangesti taasleiutamist – nagu näiteks rämpstoit – ning repetitsiooni valdkonnas g-tähe järjepidev toksimine teadmata, et see pole mitte katki, vaid lihtsalt segaduses ja vajab veidi toksimist, et ta oma kohale kenasti tagasi läheks ja siis vaguralt tööle hakkaks, – ja – nagu väidab üle sülearvutiserva vastu vaatav tohutu tühjade (suurte) jääteepudelite lasu – tohutus koguses jääteed, mida omakorda manustada viktoriaanlikult üht jalga üle teise kõlgutades oma kolm kuni neli korda välistemperatuurist külmemas hotellitoas istudes ning aeg-ajalt püsti krapsates, et kinni püüda selle üleeile salakavalalt teki alla meelitatud ja seal roimarlikult mõrvatud sääse viimane järeltulija, kelle koodnimeks on – ja ma arvan, et kõigile meelepäraselt – saanud Jim, kuid ka koos keskpäraselt varahommikuste (kuid rohkem kui mitte, ka hilisõhtuste) sõprade Sir Appleby, Hacker’i ja Woolley’ga, võib enneolematust (ehk siis tõsisest idieetulvast enneminevikus) saada olematus (ehk siis ideevaakum olevikus), millest omakorda väljedub olukorra olemus (milleks taolisel juhul ongi ju olematus – suurima tõenäosusega pärasttulevikus) ning mida ei saa endale isegi sisemiselt reaalselt õigustada, kuna väliseltki on iga jutsi jaoks selge – täpselt nagu ükskordkaks -, et tegemist pole mitte millegi vähemtähtsa, kui pahaloomulise laiskusega, mis väljedub üha obstseensemates nähtustes, mille hulka – muuhulgas – kuulub oma tähelepanuga taoliste asjade, nagu seda on hotelli ees olevas tiigis ringisumava teo ja kohalike telekanalite mitte-primetime-saadete priviligeerimine hoolimata sellest, et need mõlemad saavad minust täpselt sama vähe aru, kui mina neist ja – seda ma võin teile kohe päris kindlalt öelda – mina neist aru ei saa.”

Ütles Konfuutsius ühes oma mõtteteras.

22:27 – D-tähega peatus, Soho hotell, kohtumine Eriku, Sandy (kes mõlemad, muuseas, tulid täna kapist välja), Ragne, Ekke ja kohaliku superstaarisaate 2. koha kaheldava väärtusega omanikuga, Victoriga (ch)

23:31 – urkabaar/-kohvik pudeli Jack Daniel’si ja jääteega – Hiina rahvusjook, mistõttu pole võimalik keelduda. Leiutasime hulgaliselt uusi asju, millest tähelepanuväärseimad on tolmuimeja ja filosoofia.
00:07 – väike ving-ving, sest pidu juba käib. Otmida – miks keegi Shut Up and Just Drink’i ei taha minna?

00:34 – saabumine Vics’i, kus ootab ees hip-hop. Ootusärevus, sest /slitwrists ei tundu hetkeolukorrale adekvaatse lahendusena. Üldse kohe ei tundu.

00:42 – saabumine Vics’i tagumisse saali, kus mängib Nu:Tone. Järgneb meeletu pepsikuhööritamine, kuna muusika paitab kõrvu ja 45-kroonine pooleliitrine Cuba Libre paitab tajumeeli.

01:26 – tutvumine kohalikult paikneva DJ’ga Sara C (uk) . Maitsed kattuvad ja Nu:Tone jätkab.

02:31 – Nu:Tone lõpetab, lavale astub Elemental (swe?)

02:32 – 04:30 – ???

04:34 – läheme Natasha (fr) ja Flicka’ga (!)(aus)(a.k.a. Felicity) hommikust sööma, kuna kõik mu sõbrad strändisid mu keset 17 miljoni elanikuga linna ilma ühegi juhendita, kuidas absoluutne keelebarjäär ületada ja taksoga koju tulla. Aitähh, värdjad!

05:11 – jõuame mingisse kohta, kus ei näi eksisteerivat järgnevaid asju: hiina kultuur ja entroopia. Bacon and eggs, please – without bacon. Veel üks tudeng – (California, us); näojoonte järgi aga otsustasin, et ta on rootslane ja selleks ta ka jäi, vähemalt for zi djurešn. Igal juhul on tal nelja tunni pärast eksam ja õppida ta enam ei saa, sest meie oleme seal. Good riddance. I mean, good luck.

06:39 – lähen kõrvalasuva metroo peale, mis peaks number 1 olema. On number 13, millega ma pole siiani veel sõitnudki. Elamused – väga põnev! Krõbistan natuke ajurakke – seega  sõitsin ennist vastassuunas ja asun nüüd kodust umbes 30-50 km kaugusel. Very compelling. Ma ei tea, kus ma olen, aga noolega märk näitab, et vasakule jääb Dazhongsi peatus. Kõlab intrigeerivalt – istun peale. Sõidan umbes 40 minutit, istun ümber. Sõidan umbes 13 minutit, istun ümber. Sõidan veel  ja siis istun ümber ning peagi saabun õigesse peatusesse. Ma armastan Pekingit, sest nüüd on jäänud vaid loetud kilomeetrid.

08:24 – sisenen kampusesse ja luuran tasapisi kodu poole. Kohtan prügikasti juures hommikujalutuskäiku tegevat Jüri Sillartit ja seletan talle siiralt, et kella kolmeks päeval ma talle sünopsist saata ei saa. Tervislikel põhjustel. Jüri on silmnähtavalt pettunud, kuid mina olen võrdväärselt apaatne ja ma tajun tasakaalu.

08:31 – väljun liftist ning sisenen oma tuppa, lülitan välja sise- ja mobiiltelefoni, panen väljaspoole sildi “Do not disturb”.

11:12 – kohalikud hakkavad väljas märatsema. Ärkan, haigutan ja hakkan sünopsist kirjutama.

Täna on reede – peaks midagi tegema.

massaaž@ekke.lol – “what what in the butt?”? CHOPSTIIIICKS!

- stoori

- tegelased

- kontekst

- kompositsioon

Täpselt selles järjekorras. Ma ei hakka iga pildi juurde kirjutama, kes on pildil, mida ta teeb või kus või kuidas see pilt tehtud on. Isegi konteksti peate ise ette kujutama.

Kogu album on üleval eraldi.

Väljavõtteid:

Eile kohalik Von Krahl nimega D-22, including 30-kroonised Cuba Libre’d, välismaine jazz-punk kohalikus mahlas ja Chenglish’is, täna Nu:Tone klubis Vics ja homme kell kolm esimene loominguline verstapost. Kõlab nagu plaan.

Teatavatest T-tähega algavatest riikidest ja nende iseseisvusest on muidugi keelatud avalikult rääkida. Või noh – kui tegemist pole just valitsuse kaalutletud otsuseid soosiva rääkimisega. Sellest tulenevalt ahvin veidi Rowling’ut ning nimetan seda T-tähega riiki nii nagu seda siin nimetada on kohane: see-millest-ei-räägita. Olgugi et ma täielikult ei hooma, mis seal tegelikult toimub, piisab mulle sellest, kui üks kohalik tütarlaps ütleb, et “minu meelest peaks see-millest-ei-räägita iseseisev olema” ja katab siis kiiruga oma suu ja ruttab eemale, kuna seltskonnas oli veel üks kohalik, et mõista et tegemist pole niisamalihtsa sõnakõlksuga. Ilmselt sellesttulenevalt on mulle üsna tahtmatult tuksatanud pähe sellised terminid nagu Stasi ja suurpuhastus ning kuigi siin riigis inimesed ilmselt niisamalihtsalt ei kao (vist), ei ole kohalike saatus sellest piimaga joonistatud valgest joonest üle astudes sugugi nii roosiline, kui ehk mõne rikutud välismaalase oma. Võrdluseks: paari nädala eest trükkis üks suur kohalik leht valesti riigiliidri nime, mille tulemusena ajalehte välja andva asutuse juhataja vallandati. Päevapealt. Stasi Lite, katšing!

Keelatud on ka mõtlemine, mis on vedel nagu Dali kellad ja võib kastist välja voolata – isegi kui kesklinnas on nägemisraadiuses korraga 2-3 MacDonald’sit ja põhilised brändid siin riigis on needsamad suured nimed, keda me (mitte-Hiinlased) nii armastame – Sony, Hewlett Packard, KFC, Starbucks jpt. -, on sisuliselt tegemist autarkiaga. Sest olgem ausad – ühe keskmise kohaliku jaoks on see riik majanduslikult autonoomne. Üks keskmine kohalik ei lähe kinno 60 krooni eest filmi originaalprinti vaatama, kui ta saab vahvalt pakendatud DVD koos hiinakeelse menüü ja subtiitritega 6 krooni eest; täpselt samamoodi nagu üks kohalik ei osta 400-500 krooni eest originaal-Nike’isid, kui ta võib osta 20-30 krooni eest originaal-Mike’id (okei – selle mõtlesin ma ise välja. Aga mu kingade tootjaks on küll Jie YuDaiShu. Ja jumala mõnusad kingad on. Ja kenad. Ja maksid 90 krooni. Ja ma ei tinginud üldsegi mitte – no sir, sest ma olen mingi loll euroopa kröösus, kelle jaoks on 90 krooni kingade eest väike raha).

Ehk siis kokkuvõtlikult valitseb suurema osa inimeste jaoks siin riigis sisuline majanduslik sõltumatus välismaailmast. Miks? Sest kõik suurfirmad toodavad oma toodangu siin ning – nagu igas korralikus korrumpeerunud riigis ikka – ei voola kõik sellest mitte uksest välja, vaid jääb põrandaliistude vahele, seinakontaktide taha ja nurgas lebavasse tuhatoosi osaliselt pidama, saab ümber nimetatud ning ilma pikema jutu ja kvaliteedikontrollita lähimas urkas maha müüdud. Bling-bling, katšing!

Püüan üldiselt hoiduda inglise keele kasutamises, sest enamik veebipäevikusaite (no näe, mis juhtub niimoodi. Ma ütlen, noh!) on siinmail bännitud, kuna need propageerivad vaba mõtlemist ja ütlmist – kaasaarvatud teemadel-millest-ei-räägita. Ma polegi niiväga kindel, miks wordpress pole blokeeritud – võib-olla sellepärast, et see sait tegelikult ei tööta kuigi oivaliselt. See-eest on bännitud vikipeedia – juba algusest peale oli; siis otsustas riik, et vaatame mis saab ja võttis selle oma Suure Tulemüüri listist maha. Umbes kaheksaks kuuks. Kaheksa kuud on nüüd läbi ja asi on taas nii kaugel, et kui kohaliku tudengi käest küsida, mis on vikipeedia, siis ta vaatab sulle pikalt otsa ja pärast mõningast mõtlemist ütleb “can you explain, please”. Suure Hiina Tulemüüri taga on ka enamik SMTP servereid (need asjandused, mis meile saadavad), mistõttu pole võimalik näiteks otse Thunderbird’ist meile saata. Kuid siiski – ilma naljata – blokeeritud on näiteks järgnevad saidid. A see-eest on toitu palju ja see on odav. Ja riisi on eriti palju, kuna…

… tööpuudus Hiinas on kõigest 4.3% (algallikas: CIA World Factbook). Ja kes seda usub? Mitte keegi ei usu. Või kui ka mitte ei usu, siis vähemalt on skeptiline. Ja kui pole skeptiline, siis ta ei saa aru, mida üks koma kolm miljardit inimest tähendab. See tähendab 1300 korda rohkem vajalikke töökohti, kui Eestis ja viis korda rohkem kui USA’s. Või kui ta ei saa aru, mis Eesti või USA on, siis 1.3 miljardit inimest on nii suur number, et kui alguses oli üks Emajänes, kes pooldus ja kõik tema järeltulijad jänesed pooldusid iga päev, kulus neil ikkagi kuu aega, et sama palju jäneseid toota, kui praegu on hiinlasi (loe ka seda vahvat jutukest, millest Harlet meile kunagi rääkis). Või ta ei saa aru, mida tähendab 95.7% tööhõive.

Olukord pole muidugi nii roosiline, kui vastav number arvata lubab, aga ma olen enam kui veendunud, et see number peab paika. Kõik on ju ometi sama, mis meil – pidudel nillivad mustanahalised kohalikke tšiikasid, Long Island Iced Tea maksab 90 krooni, mängib täpselt sama hip-hop ja kui avalikul kontsertüritusel koos teise aarialasega nagu ühest suust “ni hao!” hüüda, vaatavad kõik sama kiivalt kui Eestis. Ainus erinevus seisneb tööjaotuses: Jie ja Kung töötavad meestevetsus eksprompt-massööride-seebiulatajatena paarispäevadel, Chang ja Wu Tang paaritutel päevadel. Nayang, James ja Chi töötavad tuhatoositühjendajate-klaasisättijatena klubis igal neljapäeval ja laupäeval, Maya, Xi ja Soi igal reedel, aga kaks korda kauem. Sest kui ühe sigareti tegemise ajal suudab keegi tuhatoosi tühjendada kolm korda, või kui vetsus oma asja tehes krapsab juurde kõrvuninaeratav energiapall, kes sind masseerima hakkab, võib mõni paadunud klassikaliselt haritud aarialane hakata siiralt kahtlema sellistes asjades nagu seda on hingerahu ja energia jäävuse printsiip. Või äkki piisab sellest, et tänavatel liigub kohortidekaupa isegi minu väärastunud moetaju järgi kiiruga riietatud valvurihakatisi, kelle ainukeseks nõudeks tööleasumisel on see, et nad oleks kloonitud. Samas vahet ju pole – need inimesed on tükike sellest 96st protsendist. Tükike statistikast, mis on kirjas CIA Fact Book’is. Equilibrium, katšing!

Ning jaa-jaa ma tean – visake üks naerupomm nüüd minu pihta. kek kek.

Keelebarjäär allub vägagi üheselt ühele väga tähtsale matemaatikaharule, milleks on (kindlasti paljude meelehärmiks) statistika ja tõenäosus. Täpselt nagu statistiline analüüs, koosneb keel permutatsioonidest (variantidest) ning selle lähtematerjaliks on erineva suuruse ja lihtsusega reastatavad algkomponendid (sõnad ja fraasid). Sisuliselt on keelebarjäär ka nagu aed, millest tuleb lihtsalt üle hüpata õppides selgeks kõige vajalikum sõnavara. Nagu alljärgnev näitab, võib see aeg-ajalt osutuda veidi arvamatuks, aga üldiselt on see nagu üksjakaks:

Hädavajalik sõnavara (10 sõna ja fraasi):

jaazõ – hoor/part

hauzõ – ahv

ni hao ma – kuidas läheb

tsai na lie – kus on

faifa – illegaalne

niaoniao – pissima

šruuda – toit

müühar – tüdruk

khh – ja

lie(n) – nägu

Tõsi – mu pinjing pole täiuslik, kuid umbes nii neid hääldatakse. Piisab ka teadmisest, et otsest grammatikat nagu mitmus või ajavormid siin keeles sisuliselt pole ja ongi lihtne võtta need 10 sõna-fraasi ning hakata neist koostama permutatsioone:

“müühar, tsai na lie” – kus naised on?

“wo jau niaoniao khh šruuda. khh hauzõ” – ma tahan pissile ja süüa. ja ahve.

Pidades silmas sõnade vähesust ning tublimaid, kes asja vastu suuremat entusiasmi üles soovivad näidata, annan järgnevad laused ilma tõlketa:

“ni hao ma, hauzõ”, “ni hao ma, jaazõ”, “hauzõlien!”, “tsai na lie faifa müühar?”, “ni hao! wo jau hauzõ, jaazõ”

Kuna hiina keeles puudub otsene nõutud grammatiline struktuur, võib arvutada välja nendest sõnadest koostatavate lausete arvu, mis avaldub avalidsest:

n = 10! = 3628800

Seega on tähelepanelik lugeja nüüdseks võimeline hiina keeles koostama üle kolme ja poole miljoni erineva lause kõikvõimalikel põnevatel teemadel. Ja kui kolm ja pool miljonit lauset keelebarjäärist üle ei vii, siis ma ei saa aru, mis viib.